Märts

Veebruari lõppu mahtus veel Kätliniga teatrikülastus meie küla Artiumis, vaatasime Tuhkatriinumängu. Täitsa hästi mängitud ja väga huvitav teema. 

Ja päris viimasel kuu päeval käisin Reedaga Kumus – selgus, et mul olid juba kõik näitused vaadatud aga peale kunstisaali käisime restoranis Platz, mis oli endiselt väga tore, ning õhtu lõpetasime klubis Uus Laine, kus esines Jaan Pehk. Tema laulud on ikka nii toredad ja vahetud!

Märtsikuu esimesel päeval olin veel hooldekodus ja laupäeva hommikul kimasin lennukile, et Anneli juurde minna ja talle veidi puhkust anda: tegin süüa ja käisin Lexiga õues, ning vaatasime koos miskit filmi. Järgmisel päeval suundusin mina Londonisse ja sealt edasi Delhisse. Seekord miskeid plaane mul polnud, seega lebasin basseini veerel, lugesin raamatut ja ujusin. Ja kui päike madalale langes, siis kolisin tuppa ning heitsin magama ja magasin rahulikult hommikuni kui oligi aega hakata tagasi Londoni poole lendama  Vahest on ka selliseid trippe vaja, et lihtsalt päevitad ja siis magad.

Tagasi Londonisse jõudes, suundusin oma majutusse ja sahmisin seal kuni oli aeg jällegi magama minna. Järgmisel päeval suundusin Londoni kesklinna, kus lagul jalutasin niisama ja uudistasin erinebaid asju, käisin oma pesupoes, ning siis sain kokku Zaidaga, keda polnud teab mis ajast näinud. Käisime söömas prantsuse bistroos ja siis teatris. Vaatasime Hills of California – ühe perekonna raskest saatusest ja kuidas nad nüüd kokku said, ema surivoodil. Selline tõsine ja mitte nii huvitav lugu aga midagi muud ei olnud nagu valikus ja seega me selle kasuks olime otsustanud.

Järgmisel päeval suundusin Richmondi, algul plaanisin bussiga sinna minna ja sealt jalutada pargis. Paraku see bussisõit osutus keeruliseks – pidin kaks korda bussi vahetama, sest need järjest lõpetasid sellel liinil sõidu ja lõpuks otsustasin maha minna ja jalutada Twickenhamist mööda jõe äärt edasi. Seal oli aga selline tuul, et üsna jahe olek tuli! Kui Richmondi jõudsin, suundusin ruttu M&S poodi sooja, ja soetasin Annelile vajalikud küpsised, käisin Itsus sushit ja miso suppi söömas, ning siis aluastasin oma tagasiteed. Seekord otsustasin veidi teiste bussidega liikuda ja ka see teekond võttis omajagu aega aga nii oma oma päeva õhtusse saingi!

Reedel ootas mind lend Varssavisse. Meeskond oli tõesti “mees-kond” kuna ma olin ainuke naine seal pundis. Lend oli täitsa OK, kohale jõudes saime hotelli baaris kokku, et väike jook teha, ning jutustasime veidike. 

Hommikut alustasin kohvi ja võikuga kohalikus Café Neros, mille hotelli lähistelt leidsin. Siis jalutasin vaatamisväärsusi uudistama: kultuuripalee ja park selle ümber, ning suundusin hop-on-hop-off bussi poole. Selgus, et kuna on endiselt talvehooaeg, siis buss liigub vaid 4 korda päevas ja järgmise väljumiseni oli umbes 40 minutit. Istusin siis päikese käes ja ootasin bussi. Paar inimest oli veel koos minuga. Saime kõik rõõmsalt bussile ja see juba hakkas liikuma kuni ühes tänavas tal ei õnnestunud pargitud autode tõttu sinna pöörata, ta proovis ja proovis ja lõpuks otsustas otse sõita. Kui me juba oma marsruudile tagasi saime, siis ootas meid ees miski ummik, kus me veidike seisime ja siis otsustas buss ümber keerata ning jätta suure osa oma liinist läbimata vaid võttis ette kohe viimased pöörded enne tagasi minekut alguspeatusesse. Kahjuks ma järgmist ringi enam teha ei oleks jõudnud kuna mul oli kontserdipilet, ja seega sõitsin nüüd sama bussiga vanalinna ja jalutasin seal ise. Nii et ega ma palju sellest Varssavi linnast ei näinud aga vanalinn oli ilus. 

Mina suundusin hoopis süüa otsima, leidsin google’st miski kõrge hindega söögikoha, kuhu ma läksin. See oli täiesti inimtühi ja ma vabandasin enda jaoks, et ju ma olen liiga varajaselt kohal. Ja nii oligi, sest kohe peale mind hakkasid inimesed saabuma. Ma sõin maksa pirnide ja juurikatega ja jummel kui hea maitsekombo see oli! Kahjuks ei serveeritud tol päeval seal alkoholi, seega jõin coca-coolat. Ma ei saanudki aru, mis see põhjendus oli, et veini ei saanud, tütarlaps kuidagi ütles, et miski püha tõttu nad täna alkoholi anda ei saa. Aga söök oli nii hea, et ma olin neile nõus kõik piirangud andeks andma.

Ning õhtu lõpuks ootas mind Chopin’i kontsert, jaapani pianisti esituses. Tütarlaps oli väga tore ja kontsert suurepärane. Ning saal kus kontsert toimus, oli ka väga ilus. Nii et igavesti tore üritus. 

Pimeduses jalutasin tagasi hotelli ja asusin magama. Varahommikul ootas mind ees selline üllatus, et meie purser oli haigestunud ja kuna mind oli määratud olema “next in charge” ehk siis purseri asendajaks kui temaga midagi juhtuma peaks, siis pidin selle lennu saiajagajate ülemus olema mina. Õnneks olime nagunii väiksema lennukiga, ehk et meid pidigi sellel lennukitüübil olema 3 kuna seal on vaid 144 istekohta. Seega ei pidanud reisijaid maha jätma vaid saime kõik kaasa võtta. Õnneks midagi ei juhtunud ja kõikidele küsimustele mis minult küsiti reisijate poolt, suutsin vastused anda, seega on ju lihtne väike ülemus olla kui kõik toimib 

Londonisse tagasi jõudes, saime omale uue päris purseri ja suundusime Kopenhagenisse. 

Suundusin kohe jalutama aga pikalt see mul ei kestnud, sest kohutavalt külm oli!

Käisin siis miskis kalakohas söömas aga ega see ka miski hea koht ei olnud. Hotelli tagasi jõudnuna, jõin ühe kakao ja see oli selle tripi parim osa – teenindajaks oli keegi ukraina proua, kes oli ülitore, ning kakao oli mõnusalt soojendav.

Varahommikul suundusime tagasi Londonisse, lendasime kiirelt veel ühe Belfasti ja tagasi sinna peale, ja siis oligi aeg minna Helsingi poole, kus ootas mind Anneli, ja loomulikult Lexi.

Seekordne kultuuriprogramm nägi ette Bob Marley filmi kinos, mida me ühel õhtul vaatasime. Oli täitsa tore, eriti tore oli sama maja näha mida just paar nädalat tagasi olime nüüdse majamuuseumina külastanud.

Järgmise sihtkohana oli mind ootamas Boston, mis oli St. Patricku päeva ootel ja enamus meie reisijaid olidki teel pidustustele, mis Bostonis tol nädalavahetusel pidid aset leidma. Reisijad olid toredad, ning rõõmsas tujus, seega läks meie lend sujuvalt ja ilma eriliste juhtumiteta.

Bostonis tegin kohe õhtul jalutuskäigu ja uudistasin, mida pakutakse Muji ja Uniqlo poodides, kuid ei leidnud sealt midagi huvitavat, soetasin hoopis paar puuvilja ja peale sammude täitumist, läksin tuppa magama. Hommikul ärkasin, nagu lääne poolde lendamisel kombeks, väga varajasel hommikutunnil. Ootasin siis kuni oli juba veidikeni parem kellaaeg, et õue minna ja leidsin omale ühe toreda moodsama aja dineri, kus pakuti lisak erinevatele munaroogadele ka pannkooke. 

Ning siis hakkasin jalutama miskis suvalises suunas ja ühel hetkel avastasin end teejoomise muuseumi ukse eest. Ja kui juba nii ajaloolise sündmise ukse ette olin sattunud, siis astusin sinna sisse ja lasin siis väga patriootlikul kombel endale tolleaegsed sündmused selgeks teha. Nimelt ei ole siis muuseum selline, et jalutad seal ise ja uudistiad museaale, vaid grupp külastajaid kogutakse kokku ja siis paar töötajat on end riietanud tolleaegsete sündmuste tegelasteks, ning jutustavad oma lugusid, mille käigus saavad ka külastajad peasüüdlast, ehk siis teed hävitada, ehk siis ookeani visata Ehk et puust ette ja punaseks. 

Ja enne õhtut asusime tagasiteele, ning Londonist kimasin kohe koju ja seal Kätlini juurde sauna. Osad saunatajad olid küll oma saunaskäigu lõpetanud sellel hetkel kui mina kohale jõudsin. Aga ma sain ikka omad saunakorrad tehtud ja jutud räägitud, ning siis koju kohvreid lahti pakkima. Pühapäeval olin hooldekodus, kus oli tore nagu ikka ja nalja sai parasjagu.

Uut nädalat alustasin auto ülevaatusega, kus ma esimese hetkega läbi ei saanud kuna Minil olid valed tuled – kui ma aga küsisin, et eelmisel aastal olid samad tuled, et mis siis nüüd, siis noormees vaid kehitas õlgu. Läksin siis kõrvale autoremondikotta ja vahetasin pirnid ära ja läbisin ülevaatuse.

Ning sel nädalal alustasin ka oma valutavale küünarnukile tehtava lööklaineraviga – kõik olid hoiatanud, et see on hirmus valus. Kuid esimene kord oli see veel täitsa talutav. Ravi tegija ütleski, et eks need hädad võtavad aega, enne kui parenemise märke annavad. Eks ma siis katsun olla kannatlik ja ikka oma harjutusi muudkui teha koos lööklaine raviga.

Sain kokku ka Irjega, kellega jalutasime Kadrioru pargis ja soovisime külastada Jaapani aeda aga see oli kinni - uurisin sugulase Mirjami käest – ja sain teada, see ongi talviti kinni, et väikesed ja suured kelgutajad ei saaks sealsetel väikestel mägedel kelgutada ja seega lõhkuda erinevaid taimi, mis jaapani aeda kaunistavad. Aga Irjega oli väga tore jalutada ja siis väike kuum jook juua kohvikus.

Sain kokku ka Itikuga, kus istusime samas lokaalik kus Ain Anger ja seega me eriti rääkida ei saanud sest pidime kuulama kuidas kuulus tenor räägib, sest tal on ju nii ilus hääl.

Siis käisime tädi Zelda juures ja seega ka Mustamäe turul. Seal oli igasugust huvitavat kaupa mille päritolu on erinevatest mitte nii sõbralikest riikidest.

Ning sain kokku ka Raineriga kellega tegime kiire Tädu ringi ja sõime lõunat koduküla kohvik Tampes.

Esmaspäeval sain omale uued kirsiõitega küüned, õhtul käisime Erkiga Mustas Puudlis ja siis Theatrumis, vaatamas Suurt Maailmateatrit – mis oli väga hea etendus ja laval oli lausa staaride üleküllus. 

Siis olin veel ühe kiire vahetuse hooldekodus ja peale seda käisin jällegi lööklaines – seekord oli see üsna valulik protseduur. Ning enne lendu minekut lasin veel oma küünarnuki uhkelt ära teipida, et ehk see aitab paranemisele veidike kaasa.

Suundusin oma tavalisele tööteekonnale Londonisse, läbi Helsingi kui Anneli andis teada, et tema sai koha Osaka lennule ! Ehk et Anneli tuli minuga seekord tööle kaasa, kuid kuna meie Tokyo lend oli üle bronnitud ja lisaks oli oma 20 inimest ootelehel, siis me arvasime paremaks, et alustame Anneli saatmisega või pigem siis proovime saata Anneli otse Helsingist Tokyosse. Esimene variant oli minna Osakasse ja sealt kohaliku lennuga Tokyosse. See tunduski veidi parema seisuga, seal oli vaid 13 inimest ootelehel ja 14 vaba kohta. Tokyo lend, mis tund hiljem läks, sellel oli 3 inimest ootelehel ja 2 vaba kohta. Ning siis viimase variandina oli ikkagi minud lend Londonist. Kuid õnneks sai Anneli juba esimesele lennule peale ja enne kui mina Helsingi poole suundusin, oli tema juba lennukis ja jõi oma aperitiivi, suunaks Osaka. Anneli sai siis kohale neljapäeva pealelõunal ja mina jõudsin reede varahommikul.

Meie lend oligi pungil täis, purseril oli abikaasa kaasas, kes istus esimese klassi katkisel istmel, mida reisijatele kahjuks pakkuda ei saanud kuid oma töötajate kaaslastele sobis see reisimiseks küll. Samuti läksid käiku muidu pilootide puhkehetkeks broneeritud kaks äriklassi istet – nendele samuti tavareisijad ei istutata kuid oma töötajatele, kes ootelehel olid, sobisid need küll. Kuid muidu oli iga iste täidetud. 

Enne kui meie õhku tõusime, oli Anneli juba maandunud Tokyos ja hakkas vaikselt valmistuma lennujaamast väljumiseks.

Meie reisijad olid väga toredad, kuigi see on nii pikk lend ja veel päevalend, ehk et me väljume Londonist hommikul kella 9 ajal ja maandume järgmisel hommikul, kella 7 ajal Tokyos. Meeskond oli väga tore: tagumises köögis, kus ma töötasin, oli minuga ühes vahes noor kolleeg Melissa, kes oli väga tore ja kohe kindlasti selle töö peale sündinud. Ta oli väga rõõmus ja lahke reisijatega, teadis ja pidas ohutusreeglitest, ning oli väga suur reisihuviline peale selle. Tema ja tema sõbranna Roxanne, kes töötas esimeses klassis, olidki koos tellinud seda lendu ja neil oli tohutu reisiplaan valmis tehtud: kirsiõied, põrsaste kohvik, ja muud sellised vaatamisväärsused. Igal juhul möödusid need 14 tundi nagu lennates, sest meeskond oli lihtsalt nii tore!

Enne maandumist hoiatas kapten, et lähenemine ja maandumine võib olla veidi hüplik ja ta soovis, et me umbes poolt undi enne maandusmist oleksime juba salongi ette valmistanud ja ise ka kohe omadele kohtadele istunud, ning kui me juba maandunud oleme, et siis peaksime suhteliselt ruttu omadega asjadega kohe peale reisijaid olema valmis lennukist lahkuma, et selleks ajaks saabunud tormike meie lennukist väljasaamist segama ei kipuks. Oli tõesti veidi raputamist ning maandumisel ootas meid väga uhke vihmasadu. Ilmateade aga lubas, et see hakkab vähenema, ning kella 12 on juba väga väikeseks jäänud ning kella 3st lubas juba päikest. 

Meie suundusime hotelli, ma tegin kiire duši, vahetasin riided, jõin kohvi ja andsin Annelile teada, et hakkan liikuma, et kui ta hotellist väljub, siis andku teada millises kohvikus ta mind ootab, et veidi vihma eest varjul olla. Peagi saatis ta mulle kohviku kus ta oli koha saanud ja süüa ootas, ning mul läks vast veel pool tundi ja olingi juba oma Anneli üles leidnud. 

Jõime siis veel ühe kohvi ja kuna endiselt vihma sadas, siis suundusime Uniqlo poodi – kuhu me muidu nagunii minna tahtsime ja nüüd oli seal hea vihma eest varjul olla. Soetasime mulle uue pluusi, sest ma olin oma uhke Wimbledoni valge pusa meie kohvikulaua taga suutnud šokolaadi plekkidega katta ja see ei näinud eriti kaunis välja. Leidsime veel ema Estrile uue koduseeliku, fliisist ja taskutega  Ning peagi märkasime, et inimesed olid vihmavarjud sulgenud ja seega suundusime Asakusa templisse. Tempel oli muidugi ilus ja rahvast oli palju, kahjuks ei õitsenud aga veel kirsid 

Siis hakkasime mööda linnatänavaid jalutama Ameyoko turu poole, mis oli siis peale sõda tekkinud musta turu järgselt sinna tekkinud poodide ja turulettide kogum, lisaks olid seal ka söögikohad ning loomulikult pakuti ka erinevaid jooke. Ostlemisega me ei tegelenud, kuid jalutasime veidi ringi, et näha mida pakutakse ja siis leidsime ühe toreda söögikoha, kuhu end parkisime. 

Sealt edasi jalutasime Ueno parki, kus pidi olema suur kirsside allee, ning järv mille ääres samuti kirsid. Kahjuks nendest kirsipuudest ei õitsenud veel ükski, kuigi laternad ja muud tähistused olid juba üleval ja ootasid, et millal vaid kirsid end avavad. 

Jalutasime siis seal pargis edasi ja tagasi ja leidsime ikka ühe kirsi, mis oli õites ja mille juures oli pildistamise järjekord. Tegime siis meiegi pilte:

Ning samal õhtul jõudsime ka üle vaadata Shibuja ristmiku ning Hachiko kuju, ja siis suundusime hotelli.

Hommikul leidsime kohalikus ostukeskuse ühe toreda pannkoogi koha, kus Anneli sai omale pošeeritud munad ja mina sõin pannikaid 

Siis jalutasime veidi Yokohama vahel ja ilm oli muutunud väga soojaks ja suviseks ning isegi paar kirssi oli juba hakanud oma õisi välja ajama, Meie aga suundusime siiski Tokyosse, sest suurlinn ikka kutsus. Rongi peale astudes, leidsime aga My kotikese, mida mul just vaja oli. See kotike oli kellegi poolt ära kaotatud, ilmselgelt miski laps oli selle unustanud metroosse, sest seal sees oli miski peenemat sorti mäng. Kahjuks vedeles see kotike tühjadel istmetel ja kedagi kellele see oleks kuulunud seal lähistel ei olnud. Kuna mul oli ju just sellist kotikest vaja, siis istusime ruttu selle kõrvale ja peagi oligi see väike kotike meie suuremas seljakotis peidus. Meie sihtkoht oli planeeritud Totoro filmi stuudio pood, mis asus Tokyo Jaamas asuvas maa-aluses kaubamajas, mida oli umbes 3 korrust. Ja no ei te aimagi mis ime läbi aga selle poe me sealt üles leidsime, teiste mänguasjade poodide kvartalist. Et Totoro poodi saada, pidi lausa veidike järjekorras seisma. Anneli soetas paar suveniirikest ja ma sain aru, et pean Totoro filmi uuesti vaatama, sest miskid tegelased olid mulle täitsa tundmatud. 

Edasi uudistasime Tokyo jaama peahoonet, siis leidsime juhuslikult postkontori kus soetasime marke ja ka postkaarte – need on lausa juba kohale jõudnud  - ning sealt edasi jalutasime keisripalee poole, sest sinna hoovi sai sisse vaid eriliste pühade ajal ja praegu oligi ju käes Sakura ja see aed oli avatud. Sisseminek oli nagu Wimbledonile minek – üle suure põllu läks pikk rongkäik, siis oli paar turvakontrolli, ühes pidi oma kaasasolevast joogipidelist veidike jooma, et oleks kindel, et selle sisu on ohutu. Ning siis marssis kogu see rongkäik koraalikult ühes joones läbi pargi, kus õitses nii 10 kirssi. Neid muidugi kõik siis pildistasid ja turvamehed muudkui kamandasid inimesi edasi liikuma. 

Edasi jalutasime läbi veel miski suure pargi kus kõik juba piknikke pidasid aga kahjuks ei olnud veel kirsiõied avanenud. Pargi keskel oli miski suur konverentsikeskus kus parasjagu toimus miski lilla karu üritus, ehk et kõik soovijad said lilla karuga koos pilti teha ja siis muid erinevate kangelastega pildistada ilmselt samast filmist pärit. Meie jaoks oli karu tundmatu kuulsus ja me lihtsalt jalutasime mööda. Meiega hakkas suhtlema üks vanem härra, kes uuris kust me pärit oleme ja kui kuulis, et Eestist siis kohe hüüdis rõõmsalt Baruto! Ja nii me siis vennastusime kuigi väga väikese sõnavaraga, aga härra oli tore!

Meie jalutasime järgmisse parki ja seal toimus miski sõjaveteranide kontsert koos kohalike taidlusansablitega, nii et hakkasime ka siis seda kuulama. Leidsime ka miskid juustulaadse sisuga pallid, ja õlled, ning hakkasime neid tarbima. Need pallid küll süüa ei kõlvanud kuigi me proovisime. 

Peale veidikest googeldamist leidsime Fugu kala pakkuva resto, mis asus umbes 20 minutilise jalutusteekonna kuagusel ja see tundus meile sobivat. Teel kohtasime umbes 7 kirsipuud, mis olid ilusti õites ja neid me siis ka pildistasime – need suvalises tänavanurgas olnud puud olid ka kõige ilusamad meie Tokyo tripil. 

Restorani ukse taga pidime veidike uurimistööd tegema, et kas on ikka õige koht, sest ühtegi inglise keelset kirja ei olnud ja meil ei olnud jälle hieroglüüfides selle resto nime, et siis võrrelda. Kuid siis nägime ühte väikest inglise keelset visiitkaarti sama nimega ja saime aru, et õige koht, saime omale laua ja istusime maha. Restoran oli väga kohalik, keegi eriti inglise keelt ei rääkinud, õnneks oli ikka üks menüü meile arusaadavate tähtedega. Tellisime siis Fugu kala erinevates vormides ja see oli väga hea, kuigi kohati väga suurte kontidega, just nimelt mitte luudega, vaid kontidega. Aga nalja sai palju kuid meile väga meeldis see restoran.

Sealt edasi suundusime Meguro jõe äärde, mis on samuti palistatud kirsipuudega, aga väga vähesed olid nendest õites ja seega jalutasime seal lihtsalt niisama, kuni jõudsime metrooni ja oligi aeg hotelli minna. 

Järgmisel hommikul käis Anneli veel meile kohvi toomas ja ütles, et paar kirsipuud olid juba rohkem õites kui eelmistel päevadel, nii et kahjuks olid nad meile vingerpussi teinud ja me peame uuesti selle tripi ette võtma, et ikka korralikku sakurat näha.

Meie suundusime aga lennujaama ja seekord oli istekohtadega veidi kergem, Anneli ja purseri abikaasa istusid mõlemad äriklassis, kahjuks oli esimene klass siiski pungil täis. Minu töökoht oli küll lennuki tagumises otsas, nii et Anneli mind tööd tegemas ei näinudki, seega peab ta minuga ikkagi teinekord veel kaasa tulema 

Aga kõik reisijad olid toredad, ja vaatamata väga pikale lennule, möödus see kergelt. Ühel reisijal oli vahepeal miski oksendamise ja kõhu lahtisuse ralli, kuid sellele saime üsna kiirelt jaole ja peagi oli neiul juba parem. Ise ta küll arvas, et see oli toidumürgitus meie pakutud toidust aga kellelegi teisel ei esinenud miskei tundemärke, nii et meie tema arvamusega ei ühinenud. 

Londonisse saime varajasel õhtul, kuid selleks hetkeks olid juba kõik Helsingi poole minevad lennud lahkunud ja meie Anneliga suundusime minu tavalisse Crew House kus veetsime siis öö. Käisime ka kohalikus Curry Houses söömas, sest Anneli on ju tuntud vürtsise toidu austaja, söök oli hea kuigi Anneli arvas, et oleks võinud veelgi vürtsisem olla 

Ning hommikul tegi Anneli mulle isegi väikese aprillinalja, mille peale ma isegi regeerisin ennekui Anneli mind kuupäeva suhtes hoiatama hakkas ja ennekui mul endal ka juba tundus asi kahtlane. Ja siis suundusime Helsingi lennule, kuhu me tänu miski lennu hilinemisele kohad saime  Ja peale lõunat olime juba Helsingis ja suundusime Porvoosse, kus meid ootasid Nora ja Markku ja Lexi. 

Aga Tokyosse peame ikka veel minema, sest seal oli väga tore!

Jamaika

Ning keset veebruarikuud oli aeg pakkida väike reisikohver ja suunduda puhkusele, seekord olime valinud ühe toreda saare, ning selle saare nimeks on Jamaika. Reisiseltskond oli koosseisus Kris, Anneli ja Ruth ja me alustasime oma reisi Stockholmist, kuhu meie Krisiga lendasime kodumaise lennufirm Nordicaga ja Anneli tuli oma kodumaise lennufirma ehk siis Finnairiga, ja Stockholmist alustasime siis juba minu tööandja pardal. 

Kahjuks me sellel lennul äriklassi ei mahtunud, kuna see oli pungil täis ja kahjuks ka kõik reisijad oli kohale tulnud. Terve lennuk oli üldse reisijaid täis, nii et hea, et me üldse sellele peale saime. Õnneks oli purser tore ja kogu meeskond rõõmus ja šampanjat valati meile väga lahkelt. 
Londonisse jõudes pidime bussiga reisima Gatwicku juurde, paraku see buss hilines ja meie niigi lühike öö muutus veelgi lünklikumaks kuid siiski miskil hetkel saime oma hotelli ja asusime magamisega tegelema. Hommik oli seevastu varajane ja kuna kõhud olid šampanjast tühjaks saanud, siis suundusime hoopis hotelli hommikusöögile. See oli üllatavalt hea!
Siis jalutasime lennujaama ja saime omale juba õiged, äriklassi istekohad ja veel kõik kolmekesi kõrvuti. Lend möödus erinevate filmide ja söökide-jookide seltsis, ning peagi olimegi juba Kingstonis. 

Loomulikult küsiti meilt neid huvitavaid vaktsineerimistõendeid, millised ma olin meile kaasa teinud ja õnneks need sobisid suurepäraselt ja meid lasti uhkete templitega passis, maale. Leidsime omale takso ja suundusime oma ammu broneeritud majutusse. Majutuse juures ei saanud ühestki uksest sisse ja lõpuks helistades omanikule, selgus, et kuna tema eelmised külastajad ei lahkunud, siis tal meile tuba pakkuda ei ole. Julgesin siiski arvata, et kas ei oleks targem sellistel juhtudel ehk ka teisele osapoolele teada anda, et kohti pole…kuid see minu arvamus läks vaid kurtidele kõrvadele, ning proua tetas veelkord, et tal on kõik kohad broneeritud ja meie tehku mis meie tahame. No tegimegi, ehk siis otsisime sealsamas siis käigu pealt omale uue hotelli ja tellisime ka takso, et sinna kohale saada. Uus hotell oli nimega R hotell ning tuba mis meile anti oli kahekorruseline ning kahe magamistoa, kahe vannitoa, kahe rõduga, ning köögi ja söögitoaga selline tagasihoidlik ööbimiskoht. Kuna meie jaoks oli kell juba varahommikusse jõudnud, siis heitsime magama ja nagu ikka, siis oli hommik õhtust targem Hommikul suundusime hommikusöögile, kus pakuti ka maapähklivõi putru! See küll eriti suurt heakskiitu meie seltskonna poolt ei leidnud, kuid puuviljad olid buffee lauas suurepärased. 

Tegime ka basseinis väikesed tiiru, Ruth demonstreeris oma kauneid Jamaika stiilis küüsi ja varbaid:

Ning enne lõunat suundusime Bob Marley muusemi suunas. Tee peal külastasime ka Devon house’I, mis on siis Jamaika esimene mustanahalise miljoni majamuuseum. Me jalutasime seal aias ja kohalikus baaris jõime ka esimesed Red Striped. Ilm oli juba üsna kuumaks end kütnud, nii et kui meil oli Marley muuseumisse jalutada 20 minutit, siis poolel teel tegime varjulises kohas peatuse, et oma jõuvarusid veidi koondada. Õnneks saime ikka enne sulgemist muuseumisse, kus toimuvad vaid giidiga ekskursioonid ja pildistamine ei ole lubatud. Aga ekskursioon ja giid olid toredad, nign eriti tore oli see, et kõik külastajad laulsid erinevaid Marley laule kaasa  Mõni neist paremini kui Bob ise 

Peale Bob Marley muuseumit, uudistasime veidi reisiteatmikku ja saime aru, et peame külastama ka nn Downtowni. Tellisime siis Uberi ja panime kaardile ühe täpi ja sinna me suundusime. Taksojuht küsis küll kohale jõudes, et kus te täpselt maha minna soovite ja kui Anneli ütles, et tahame miskeid ilusaid kohti näha siis taksojuht vaatas meid kui erilisi ullikesi ja kordas oma küsimust, et kuhu te ikka soovite minna. Anneli ikka üritas oma küsimust uuesti formuleerida aga taksojuht oli väga skeptiline ja me küsisime siis üle, et mis suunas me siin jalutada võiksime, selle peale ta arvas, et mingu me ikka mere suunas, ehk seal on turvalisem. Nii me siis jalutasime mööda neid tänavaid kuhu julgesime. Tegelikult ei olnud midagi hullu: inimesed elavad oma elu, kellel on suured kõlarid hoovis ja muusika karjus nii, et paar kvartalit eemal oleks see ehk mõnusalt kõrva paitanud, kes lihtsalt suitsetas oma lõhnavat kanepirulli, lapsed tagusid jalkat, keegi kastis oma potitaimi, jne. Miskil tänavanurgal oli politseiauto, kes lihtsalt jälgis mis ja kus toimub, igaks juhuks aga vilkurid töötasid. Miskil tänavanurgal me isegi julgesime juba telefonidega pildistama hakata. Tuiasime seal veidi ja sattusime turule, kus kohtasime ühte papit, kes istus õllepudeli peal, pudel oli siis joomiseotsaga vastu maad ja pudeli põhja peal istus papi. Kahjuks temast me pilti teha ei saanud aga sellest saab nüüd meie uus “party-trikk”. Peab lihtsalt veidi harjutama! Onu ise oli väga tore ja oli väga rõõmus kui me teda seal uudistasime.

Turul pakuti väga erinevaid kaupu ja huvatavaid snäkke. Me uudistasime igast asju aga ostma veel ei kippunud. Leidsime aga toidupoe, kus soetasime omale õhtuks õlled ja mõned snäkid - pood oli selline, et seisid väikeses eesruumis, kus siis klaasi taga olid riiulid kus asus kaup, mida tütarlapsed ostja palvel ulatasid kassiirile, kes need siis läbi piiksutas ja siis pakkija need pakkis kotti ja ulatas esimestele tütarlastele, kes siis rahasumma saamisel läbi keerleva turvaakna selle ostjale ulatas. See pood oli nii uhke, et me lihtsalt seisime ja vaatasime seda, ei taibanud isegi pilti teha. Kõik toimis ja üsna mitu inimest oli tööga hõivatud!

Uberiga hotelli poole liikudes, märkasime, et miski tee ja park olid liiklusele suletud, uurisime siis taksojuhi käest, kes ütles, et hommikul toimub miski jooks. Uudistasime siis mida ka google selle kohta teab ja hommikul kella 7 ajal, läksimegi heategevusjooksu starti vaatama. Rahvast oli tohututes kogustes, kõik olid rõõmsad, osa sai võtta nii jooksja kui kõndijana. Meie saatsime osalejad teele ja suundusime siis hoopis hommikusöögile. Oma hotelli rõdult saime veel jooksjaid uudistada, seda siis juba hommikukohvi juues.

Meie aga tegime veel paar basseinitiiru, päevitasime ja siis oli aeg hotellist välja kolida ning minna meie järgmisesse majutusse. See asus saare keskel aga sinna viis meid veel Uber – sõit kestis pea tund aega ja ümbrus muutus ainult rohelisemaks ja kõrgemaks. 

Meie majutus oli väga tore ja eriti tore oli veel selle omanik hr. Sinclear. Majutuse valvuriks ehk siis territooriumi sissepääsu juures istus vanaema, kes oli selline tore Jamaica mammi, kellel vanust oli pea 100 ja kes lihtsalt istus oma kiiktoolis ja vaatas mis maailm tema ümber teeb 

Pakkisime omad asjad laiali ja suundusime basseini, hiljem tellisime kohalikust grillikeskusest omale õhtusöögi, jalutasime veidi ümbruses ja siis mängisime veel erinevaid lauamänge, eriti doominot – see pidi Jamaical lausa rahvusspordi staatuses olema. 

Järgmisel hommikul tellisin mina juba julge jänesena omale kohaliku hommikusöögi – mõni asi taldrikul oli väga hea, mõni oli lihtsalt maitsmist väärt.

Siis saabus meile giid, kes oli ka majutusasutuse abitööline ning kui kõik vajalikud aiatööd tehtud olid, siis oligi Gilbert giidina kohal. 

Ja nii me alustasime oma matkaringi ümbruses. Esmalt suundusime  meie kodumaja taga olevasse mäkke. Meie olime muidugi arvanud, et meie majutus on seal selline üksik hunt ja muidu on vaid mets ümberringi, paraku oli iga suurema puu kõrval üks kas siis suurem või väiksem villa (loe hurtsik). Meie tee oli kui kiirtee, sest vastu tuli kogu aeg inimesi, kes miskeid asju ajasid ja loomulikult meie ja meie giidiga juttu puhusid. Tutvusime ka erinevate puuviljadega mis kõik metsas kasvavad ja mis loomulikult kõik süüa kõlbavad. Mina sain tutvuda ka ühe sipelgapesaga, millesse ma kuidagi sisse astusin ja seega nad minu vastu üsna kurjaks said ja mind hoogsalt hammustasid :) Teel nägime poodi, kirikut ja Krisi rõõmuks ka kooli. Peatuse tegime aga kohaliku jõekese ääres kus siis ka ujusime - vesi oli väga mònusalt värskendav. Ning siis jalutasime teist teed tagasi oma majutuse juurde ja suundusime kõrval asumisse baari ja sööma. Gilbertiga ajasime juttu ja uurisime kõik oma põletavad küsimused järgi: millal lapsed kooli lähevad, mis ametid on tasuvamad ja miks noored tahavad saarelt minema :) 

Õhtul vedelesime bassus, mängisime mänge ja olelesime niisama.

Järgmisel hommikul ärkasime vihmasajuga, kuid õnneks jäi see varsti järgi. Sõime ja ujusime ja vaikselt pakkisime asju, sest meil oli aeg edasi liikuda, suunaks Port Antonio. Majutuse omanik, hr. Sinclair tellis meile route-taxi, mis siis tähendab suhteliselt tavalist sõiduautot mis sõidab miskil teatud suunal ning korjab reisijad peale nii palju kui parasjagu mahub. Kui takso meieni jõudis, oli seal juba 2 prouat, meid oli 3 ning tee peal võtsime veel ühe peale :) Aga meie takso viis meid Annotto Baysse, ja sealt istusime uue peale, see oli veidi suurem auto kuid siiski istus 7l kohal umbes 11 inimest :) Aga kõik toimis! Port Antonios viis taksojuht meid lausa meie majutuse ukse ette, kuigi vaatas siskese ilmega, et kas te tõesti tahate siia jääda. Meie olime ikka julged jänesed ja suundusime sisse, kuid meie tuba nähes saime aru, et see vist ei ole päris see koht. Jätsime oma asjad sinna ja suundusime linna peale, raha vahetama ja ka uut majutust otsima. Vahepeal oli hakanud ka uhkelt vihma sadama, ja ilmateade lubas seda  lausa järgnevaks pooleteist päevaks. Seega saime aru, et meil on vaja majutust kus saame olla toas ja tegeleda miskite tubaste asjadega. Kris leidiski meile uue majutuse, ning raha vahetatud suundusime tagasi oma majutusse, et teatada prouadele, et sinna me kahjuks ei jää. Ametlik põhjus oli, et me ei tunne seal end turvaliselt, mille peale majaomanikud meile näitasid vihikut kus oli kirjas millal politseipatrull ümbruskonnas ringsõitu teeb… Meie siiski maksime ühe öö eest ja suundusime oma uude majutusse. Taksot otsides saime muidugi nii märjaks, et isegi minu pass vajas föönitamist :)

Uus majutus oli superluks ja sobivasti vihmailmaks oli meil toas ka Netflix ja muud tubased tegevused ning lisaks suur retseptsioon ning mõnus varjualune rõdu, kus saime vihma uudistada. Hakkasime aga hoogsalt omi riideid ja jalanõusid kuivatama, ning ühtlasi vaatasime filmi, mida ju keegi enne näinud ei olnud, Pretty Woman oli nimeks :)

Järgmisel hommikul ujusime bassus, sõime hommikust ning siis suundusime küla poole, et õlled soetada ja kuna meie majutuses oli köök, mida kõik kasutada võisid, siis ka miskit omale lõuna-õhtusöögiks soetada - kõik asjad mida vajasime saime soetatud, osade asjade eest ei pidanud isegi maksma ;)

Tagasiteel leidsime ühe toreda ranna, kuhu me kohe pesa tegime. Osad meie seast viisid asjad hotelli ja siis istusime kõik rannal. Kris, kes vahepeal oli rannas olnud, sai rannavahilt teada, et kui sinu nimi on Kris siis ilmselgelt oled sa mees :) Kris küll arvas, et vist ikka on tema küll tüdruk ehk siis naine, aga noormees arvas, et eks see ole vaieldav. Ja samas rannas saime ka esimest korda merre, Kariibi merre ujuma. Täitsa soe ning loomulikult soolane :)

Ma üritasin asju ajada, et me saaksime järgmisel päeval külastada kohviistandust, kuid see osutus nii kalliks, et me loobusime. Muidu on Jamaika Blue Mountain kohv üks maailma paremaid ja kuna seda kasvatatakse vaid väga väikesel maalapikesel mägedes, siis ka üks maailma kalleimaid. Kuid kohv ise oli hea, mitte nii nagu Balil, et kiideti ja jube kallis aga tegelikult meenutas Viking Line hommikusöögi kirbe maitsega lörri. 

Järgmisel hommikul oli saabunud sinine taevas ja suur päike, ja seega jalutasime Frenchman Cove nimelisse randa, mis on loomulikult üks pildistatuimaid kohti saarel, ja seega oli seal väga ilus. Väikeses lahesopis said siis kokku Kariibi meri ja miski väike jõeke ja see kohtumine nägi väga ilus välja. Jäädvustasime siis meiegi seda nii ühest küljest kui teisest, ja päevitasime, ujusime, kiikusime, ning sòime ja jõime. 

Järgmine päev pakkisime omad asjad, leidsime takso mis meid kòigepealt Port Antoniosse viis - see linnake nägi ilma vihmata hoopis toredam välja - seal istusime bussi, mis siiski oli route takso nime all, kus ootasime kuni kõik kohad täis said, istmete vahele pandi veel lisataburette, et veelgi rohkem reisijaid peale mahuks, nii nii tunni pärats alustasime kimamist Ocho Rio suunas. Kaart näitas, et meie teekond kestab 2 tundi, ise olime umbes 4 arvestanud. Siiski saime kahega kohale, kuigi vahepeal pidime kõvasti kinni hoidma, et mitte välja kukkuda. Nalja sai muidugi palju aga kõik toimis ja kohale me saime. 

Siis jalutasime bussijaamast oma järgmisse majutusse, kus pidi meid vastu võtma majutuse manager. Turvamees lasi meid küll sisse aga manageri polnud kuskil, ootasime veidi, siis helistasime, ta andis meile sissepääsu koodi, kuna me ilma selleta ei saanud ju kodust lahkuda. Veidi sehmisime sellega ja saime selle siiski tööle, ning asusime siis söögikoha poole mida manager meile oli soovitanud. Sinna oli nii 20 mintsa jalutada. Koht oli ilus, kuid: kana ei olnud, õlut neil ei olnud, ning klienditeenindus oli olematu! Ehk et rohkem me kohalike soovitusi ei kuulanud :)

Siis külastasime turgi, soetasime mõned puuviljad, loomulikult ka poest B vitamiinijoogid, ehk siis õlled, ning siis üritasime taksot saada aga kuna käimas oli valimispropaganda üritus, siis taksot me ei saanud ja jalutasime kogu oma kaubaga koju tagasi. Seal läksime uudistama oma kodu-basseini, mis oli mònus aga veidi madal meiesugustele vaaladele :) Edasi istusime oma rõdul ja kuulasime naabrite muusikavalikut, milles oli ka paar soomerootsi artisti :)

Enne magamaminekut, oli uksekell ja saabus meie majutuse manager, kes tuli meile korterit tutvustama! Ja kes siis hakkas omale külmkapis olnud toitu soojendama ja me juba kartsime, et nüüd heidab diivanile telekat vaatama, aga siiski saime ta ikka uksest välja saadetud. 

Järgmisel hommikul sõime ühes väga kohalikus kohvikus hommikust: kohati nägi see söök küll väga õnnetu ja hall välja ja miskid osad jäid meil ikka üsna söömata aga miski roheline spinati taoline asi oli enam vähem OK. 

Peale seda kehakinnitust suundusime taksojahile ja siis kimasime Dunns River Falls parki. Seal astusid Anneli ja Ruth vapralt koskedest üles ronima. Anneli oli küll veidi murelik ja Ruth oli murelik, et äkki on vesi külm ja Anneli jäätub ära, sest sel retkel pidi päris palju teiste järgi ootama ja seega paigal seisma. Aga tegelikult oli see täitsa tore ettevõtmine, järgmine kord lähme sealt juba ilma giidita üles :) Kris tegi oma jalutuskäigu, meie kõrval kuival maal ja muudkui pildistas meie edusamme. Siis suundusime koskede juurde randa ja see oli küll selline koht, et kogu aeg oli midagi vaadata: inimesed olid lihtsalt nii värvikad kujud, et me lihtsalt suu lahti uudistasime mis meie ümber toimub!

Tagasi linna jõudes suundusime LP raamatu järgi Ocho Rio parimasse söögikohta ja seda tiitlit oli see koht kindlasti väärt. Nimeks oli kohal Jerk Chicken Centre ja seal oli olemas nii kana kui ka òlu ja teenindus oli suurepärane. Mina leidsin uue sõna: festival ja see oli selline tibukujuline küpsetatud saiake - täitsa hea oli teine. Kuna oli laupäev siis paljud kohalikud olid tulnud peale kirikut, kübarad peas ja parimad riided seljas, peredega lõunale. Nii, et jällegi oli meil vaatamist küllaga.

Sealt jalutasime läbi terve linna, ja kohtasime tänaval kahte eestlast, kaks meie-ealist prouat olid ka iseseisvalt trippimas ja suundusid just parasjagu sööma. Jutustasime veidi ja tegime kodumaa sünnipäeva puhul ka ühise pildi, ning meie suundusime miskisse baari joogile. Alles pärast mõtlesime, et miks me küll prouasid ka jooma ei kutsunud! Aga head mõtted tulevad ikka peale esimest rummi! Ja just nimelt rummi, sest meie tellitud rumm-koolas oli sees vaid rumm. Õnneks oli meil omal kotis pepsi, mida me siis ise oma kokteilidesse lisasime :) Baaris olime me ainsad külalised, ilmselgelt olime me seal liiga vara. 

Aga meie baari vastas oli juuksur, kuhu me kohe suundusime, et Ruthil veidi juukseid lõigata. Aga, paraku sealmail ei lõigata juuksied ja juuksuritüdruk saatis meid sama targalt uksest välja! Suundusime siis koju ja võtsime oma köögisahtlist kanakäärid ja Kris lõikas ise mu juuksed sealt kus vaja lühemaks, samal ajal Anneli tantsis, sest keegi peab ju kodumaa sünnipäeva ka tähistama. Ja nii see õhtu meil hommikuks voolas, tantsu ja tralliga.

Hommikusöögi kohaks olime seekord valinud ühe peene hotelli, euroopa köögiga :) Hotell oli väga ilus ja eriti ilusate vaadetega. Ning söök oli samuti hea. Hinnad olid ka huvitavad, nii et me seal ei peatunud :)

Meie suundusime hoopis kirikusse, kuna oli pühapäev. Kirik oli tavalise kortermaja alumisel korrusel. Aga kõik prouad olid ilusad riided selga pannud ja kübarad pähe ja meestel olid ülikonnad ning lastel parimad sitside ja satsidega kleidid. Meid paluti lahkelt sisse ja kutsuti ikka ettepoole istuma aga me jäime vaikselt tagumisse ritta. Kirikuõpetaja käis meiega muidugi tutvumas ja miski asjaajaja tõi külalisteraamatu kuhu pidime oma päritolust teada andma. Veiei kuulasime ja vaatasime mis meie ümber toimus aga jumalasõna laulude tee oli nii pikk, et miskil hetkel otsustasime ikka hoopis randa suunduda. Rand oli ka vaid kohalikke täis, menüüs olid erinevad joogid ja ka veidi erinevaid rohelisi purusid – kas peavalu vastu, või siis lihtsalt rõõmus olemaks, või muude tervisehädade peletamiseks. Me võtsime siiski joogikokteilid ja tegelesime hoopis inimeste vaatlusega. Rand ei olnud eriti ilusa ja merevesi oli ka selline liivatolmune, nii et kaua me seal ei olnud vaid suundusime turule. Seal oli muidugi värvikaid kujusid rohkem 

Ning saabuski viimane päev – kiire tururing – kohtusime Benjaminiga ja soetasime uhke trummikomplekti ja Benjamin oli vast kõige ehedam inimene keda me terve reisi jooksul kohtasime !

Üritasime ka kohalikku kohvi osta aga prouad hinda alla eriti ei lasknud ja lõpuks meil lihtsalt ei olnudki nii palju sularaha, seega jäigi see kohv meist sinna turule.

Sõime ka lõpuks jäätise, mis on väidetavalt maailmakuulus.

Lisan siia veel pilte erinevatest toredatest toodetest: õli kilekotis, kohalike seas populaarne jook Magnum, mis maitses nagu köhasiirup, ning trepp, mis viib kuhugi ;)

Ning siis veel veidi basseini ääres ja viimane mereujumine ja oligi aeg minna kokkulepitud taksosse ja suunduda Kingstoni, lennujaama.

Ning meie teel hakkas vihma sadama, ehk et ei olnudki kahju lahkuda. 

Lennujaamas selgus, et meil kohad ühes reas, kuigi lennuki tagumises osas aga enne pardale minekut meid hakati upgrade’ima ja seega pidin mina istuma kuskil kaugustes ja Kris ja Anneli traveller plus klassis – Anneli kolis siis ise sinna taha ja mina vahetasin veel inimestega kohti ja me Krisiga istusime üksteise taga. Anneli taga aga istus keegi härra, kes kõik 8 tundi ehk et terve lennu oksendas – Anneli käis vahepeal meilt kõrvaklappe laenamas sest tema enda omad ei suutnud enam seda öökimise häält vaigistada – õnneks miskit nakkavat haigust härral ei olnud ja me midagi lennukist kaasa ei toonud.

Londonis maandudes tuli küll lennule vastu kiirabi ja ka politsei aga kiirabi abistas hoopis miskit teist reisijat.

Ning Anneli sai maandudes teate, et tema armas abikaasa on vahepeal üle elanud infarkti kuid on haiglas arstide hoole all ja loodetavasti liiguvad asjad paremuse poole. Meie kodutee aga kulges vaikselt ja me saime öö hakul juba omadesse vooditesse. Jamaika oli väga tore, meil on nüüd käidud ja saame mõnele teisele saarele edaspidi minna :)