Thursday, August 31, 2017

Night-stoppide juuli :)

Juuli graafik oli mul üllatavalt tihe, väga tore ise-enesest, kuid kui ma sellele kriitilisema pilgu heitsin siis ei paistnud küll seal miskit aega, et vahepeal saaks kasvõi pesu pesta. Aga tühja sest pesust kui lennata saab :)
Algas see juuli Kopenhageniga, meeskond oli nii tore, kõik suundusime väikesele dringile, sest ikka on ju vaja asju arutada peale lendu :) Ja nagu meie puhul ikka, jagus jutte ikka paariks dringiks.
Järgmine õhtu oli aga uus meeskond ning sihtkoht Amsterdam, ning jällegi oli kogu meeskond joogiringiks platsis - nii tore!
Hommikul tegin väikese jalutuskäigu, maailma möödumise vaatamise peatuse koos kohviga, ning sooja päikesepaistega. Jube mõnus!
Edasi ootas mind Beirut, kus mul oli suur plaan minna seekord mere äärde, sest hirmsasti oleks tahtnud Vahemeres varbaid kasta. Plaan oli mul suur, suhtlesin isegi reisijatega, et milline rand Beiruti läheduses oleks parim. Õhtul hotelli jõudes tegime kiired joogid meeskonnaga, mõnega oli rohkem rääkida kui teisega. Nalja sai aga palju, ning mõned meist olid õhtu lõpuks, ehk siis hommiku saabudes, üsna purjus. Seekord ei olnud mina nende mõnede seas :) Hommik algas mul varakult, tellisin omale takso ning uurisin veel retseptsioonist üle, et kuidas nende randadega on ja mida tema soovitab. Rand mida ta soovitas oli suhteliselt kalli sissepääsupiletiga - kõik avalikud rannad Beiruti ümbruses on tasulised, päris metsikusse ja siis tasuta randa ei julge mina seal riigis, ja selles kandis kus meie asume, mina minna :)
Takso oli ka üsna huvitava hinnaga....aga ma olin esialgu ikka veel meelestatud, et mina pean varbad merevette saama! Abivalmis tütarlaps tellis mulle takso ja ma asusin seda õues ootama. Kraadiklaas näitas vist oma 42 kraadi, sest õues oli väga-väga palav. Päike oli nii kõrvetav, et ma panin omale kohe kreemi peale, ilma isegi randa jõudmata. Ootasin oma taksot veidi úle poole tunni ja siis arvasin, et nüüd aitab - tavaliselt tulevad taksod hotellini 10 minutiga, sest taksofirma asub kohe ümber nurga. Läksin tagasi hotelli ja ütlesin ehmatanud tütarlapsele, et ma endiselt ootan aga et kas ma saaksin nüüd oma taksotellimuse tühistada. Ta oli üllatunud et ma ikka endiselt ootan, ta oli samuti arvanud, et ma juba ammu rannas olen! Ta vabandas ette ja taha, ma ütlesin et kõik on korras aga et ma suundun nüüd hoopis basseini äärde. Ja nii mu merevesi asendus kisavate liibanoni laste ja nende filipiinlastest hoidjatega :) Aga vees olla oli ikka väga mõnus, kuigi see oli vaid basseinivesi :)
Õhtul käisime pea terve meeskonnaga õhtust söömas - ainuke, kes kohale ei tulnud oligi see üks tütarlaps, kellega eriti palju rääkida ei olnud. Ning need kes eelmisel õhtul olid veidi liiga palju hundijalavett tarbinud, olid nüüdseks viksid ja viisakad :) Nii et kõik lõppes õnnelikult, ning ka restoran oli väga toreda nimega:


Siis saabus neljapäev ja seega prantsuse keele päev, seekord läks mul superhästi - eks see eesti loodus ja päike aitasid kaasa ootamatule keelearengule.
Kuid päikest saabus mu graafikusse veelgi, järgmine sihtkoht oli Larnaca, ja kuna me tegelikult peatume Kúprose saare keskel asuvas Nicosias, siis seal on alati väga kuum! Nii ka seekord. Kohale jõudsime just vahetult enne päikeseloojangut, nii et ma kimasin kiirelt kohe basseini ujuma ning siis meeskonnaga õhtusöögile. Jällegi oli väga tore seltskond kokku saanud, juttu ja naeru jätkus kauemaks.


Edasi saabus lennujaama valve, sealt saadeti mind suht viimsel hetkel Amsterdami, ning seda lausa ööpeatusega - seekord tegime koos purseri ja kapteniga väikese ööjoogi ning saime teada, et kohalik baarmen teab meist absoluutselt kõike :) Lausa huvitav oli kuulata kui suured kõrvad ühel hotelli baaril on ;)
Siis sain miskipäev kokku Johni ja Heleniga, sekord prantsuse keele tunni väliselt, nendega on väga tore aega veeta ning maailma asju arutada!
Ning lõpuks saabus mõni vaba päev, kus sain kokku Lucyga, kelle ma vedasin prantsuse fotograafi näitusele Kihnu naistest. Näitus oli suht pisike, ning mootorratastets polnud ühtegi pilti! Kuid muidu oli meil Lucyga väga tore päev, veidi kultuuri, veidi shoppamist ning jooke ja sööke...
Siis saabus mu kauaoodatud Kopenhageni nädalalõpp - pidin ühel päeval kokku saama Siimuga, ning see oli ka peamine põhjus miks ma seda nädalalõppu pikalt oodanud olin. Paraku nende asjadega mida ma oikalt ootan juhtub ikka nii, et neid tegelikult ei juhtu. Nii ka seekord....minunlend hilines veidi ja selleks ajaks kui mina olin kohtumise valmis oli Siim juba nii väsinud, et ta oli juba magama heitnud. Siimul oli ka hommikul väga vara äratus :) Seega suundusin siis hoopis oma meeskonnaga joogile - oli väga tore õhtu tegelikult :)
Ning peale seda jahedat põhjamaad, sain veelkord sooja Larnacasse, seekord isegi veidi pikemaks ajaks, ning ega ma siis ei lasknud sellel päikesel endast mööda vaadata... vedelesin muudkui aga bassu ääres ja sees. Ilm oli ikka väga kuum! Aga jube mõnus oli!
Ning kui ma miskil hetkel koju tagasi sain, siis sain kokku Carolinega, kellega seekord kohtusime Twickenhamis, meile juba tuttavas restos....nagu ikka olime esimesed kliendid ja loomulikult viimased, kes ühel hetkel lihtsalt välja visati. Aga meil oli väga tore!
Ning kuu lõppes mul Müncheni külastusega - seal on mu lemmik salatikohvik, ja sinna ma loomulikult suundusin, läbi Jack Wolfskini poe :)
Aga peale kõiki neid toredaid trippe saabub alati miski tõrvapiisk, ning seekord tuli see ühe kolleegi näol, kellel ei olnud miskit aimu, et mida ta teeb ja kus miskid asjad asuvad lennukis. Ta isegi ei teadnud kus suht igapäevane avariivarustus asub, ning selline asi teeb veidi murelikuks. Õnneks ei olnud mina ainuke, kes seda märkas vaid sellekohase märkuse tegi ka meie tollepäevane ülemus, ehk siis Pardateeninduse Direktor, Susan. Susan tahtis pea laiali tütarlapsele märkuse teha, kuid mina arvasin, et kas Susanil on vaja neid halbu emtsioone nädalavahetusse endaga kaasa võtta, et las ta olla, kuna meie lennul ju midagi ei juhtu ja kolleegile tuleb siiski anda võimalus... Ma saan aru, et see on veidi vale suhtumine aga tol hetkel tundus see õige...Kui Sul on 2000 kolleegi, seda siis vaid Sinuga smas osakonnas, siis ei ole ju erilist mõtet hakata miskite tuuleveskitega võitlema ja kellelegi miskeid märkuseid tegema. Enamus meie kolleegidest on lennanud vähemalt 15 aastat, ning kui nad senini oma harjumusi ja suhtumist muutnuud ei ole, siis ei muuda seda ka enam nüüd. Seega, parem katsume kuidagi iseendaga hakkama saada ja siis vaatame, mis elu edasi toob.
Mulle tõi elu edasi hunniku kokkusaamisi Alaniga, kellel oli reservi kuu, ehk et pilootidel on siis kord aastas, terve kuu järjest valves olekut, miskeid konkreetseid lende neile siis ei anta, vaid ehk päv ette muudetakse graafikut ja siis antakse midagi konkreetset...muidu on aga kas kodune valve või lennujaama valve. See aga tähendas, et Alan veetis enamuse oma ajast Londonis ja oma tavapärases hotellis, üsna minu kodu juures. Ja nii me siis koos aega veetsime. Ühel ilusal päeval, kui Alan tegeles ka lendamisega, saatis ta mulle sõnumi, et mingu ma tema kappi, kuna seal on mulle miski asi. Ja seal ootas mind sellise sõnumiga tore kaart :)


Augusti esimene nädal tõi aga veidi ka mulle graafiku muudatusi, ning ma sattusin miskil päeval lennujaama valvesse, olles tegelikult murelik, et mu üllatuse plaan läheb vett vedama. 


Nimelt olin ma suutnud endale saada Tallinna lennu just sellel kuupäeval, kui saabusid mulle külla Reet koos oma ema ja Rhea ning Heraga. Õnneks suutsin ma valvest niimoodi minema lipsata, et minu valve telefon ei helissenud ning mind kuhugi ei lennutatud ja ma suutsin säilitada ka oma üllatuslennu. Tallinna lend oli loomulikult pungil rahvast täis, ning isegi äriklass oli väga hõivatud. Esimesena avastas mind vist Rhea, siis sai Reet aru, et see olengi mina ja kui Hera mind nägi, siis tema niigi suht valge nägu muutus veelgi valgemaks :) Kõik olid rõõmsad taaskohtumise ja üllatuse üle! Tegime ka kontoris pilte:


Londonisse jõudes tegime kiire riietevahetuse, ning suundusime kodu-indiakasse. See avaldas suurt muljet kõigile! Hera vaeseke sõi lõpuks lihtsalt riisi ja jõi sprite peale, teised said omale ikka ka miski meelepärase söögi.
Edasi tutvusime kohaliku pargiga, mis oli samuti suur hitt meie seas, ning üsna pea olimegi kodus tagasi, kus hakkasime peale seda pikka üllatuste rohket päeva magamisega tegelema.


Kolmapäev tõi meile väga huvitava vihma, seda sadas absoluutselt igast küljest ja seda terve päev otsa! Seega tegelesid mu külalised pigem siseruumide asjadega, mina tegelesin lendamisega - seekordne sihtkoht oli Edinburgh ning see oli üks neist harvadest päevadest kuis Edis oli oluliselt parem ilm kui Londonis - nimelt paistis Edis suur päike ning seda ümbritses sinine taevas. Kuid minu lend oli edasi tagasi, mis tähendas, et ka üle tunni aja seda päikest nautida ei saanud, vaid pidin tagasi suunduma vihmasesse Londonisse. Külalised olid mul linna peale saadetud ja mul olimpaar asja, mida ajada. Esmast postkontorisse minek, ning siis arsti külastus. Nende kahe kokkusaamise vahele jäi aga palju vaba aega, ning kuna ilm õues viibimist ei kannnatud, siis leidisn omale hoopis maniküüri/pediküüri, kus aega veeta, ning meeldivam kasulikuga ühendada. Kui ma lõpuks kõik omad asja aetud sain ja koju jõudsin, siis oli mul isegi aluspesu suhteliselt märg :) Ning vihma endiselt kallas. Leidsin ka ida euroopa poe, kus sain selliste asjade omanikuks:


Külalised aga külastasid õhtul kergejõustiku MMi ning olid selle üritusega väga rahul.
Neljapäeval aga oli mul juba vaba päev, ning me saime juba kõik koos aega veeta. Seekord tutvusime siis Londoni vaatamisväärsustega, kuna üllatavalt oli vihm järgi jäänud, ning seega oli võimalik välistingimustes kauneid kohti uudistada. Alustasime oma päeva Toweri väliste vaatlustega, siis uudistasime Tower silda, jalutasime sealt mööda lõunakallast kesklinna poole, ning peagi leidsime end juba Sohost, kus ke suundusime väikesele söögile Vietnami söögikohta, ning siis edasi Hyde Parki. 




Sealt suundusin mina prantsuse keele tundi ja Reet ja Co tegid tiiru pargis ja siis ootas neid Royal Albert Halli kontserdisaalis festivali BBC Proms järjekordne kontsert. Peale minu keeletundi, saime jälle uuesti kokku - meie oma keelepundiga ootasime minu külalisi väikese Prosecco saatel :)


Edasi ootas meid Hamptoni palee, hirved Bushy pargis ning loomulikult labürint. Kogu palee oli nii võimas, et seal oleks võinud veel praegugi aega veeta J




Ning ema Ene viimane Londoni päev möödus meil oma kodu pargis, siis kiirelt asjad kokku ning me suundusime lennujaama. Mina ja Ene suundusime Tallinna lennule, Reet ja tüdrukud kimasid aga Richmondi Thamesi jõe tõusu ja mõõna jälgima.
Tallinnas oli nii ilus taevas – sinna oli saabunud selline uhke äikesetorm! Õnneks see meie lendamist ei seganud, ning me maandusime õnnelikult.


Tagasilennul oli mul järjekordne külaline pardal – seekordselt oli külla saabumas Külli, kes samuti ei teadnud, et mina lennukis teda juba ootan. Üsna suur oli tema üllatus kui ta mind sealt leidis…
Hommikuks oli meil tehtud ilus plaan: rentisime auto ja kimasime Cambridge’i. Autorendi firmasse suundusin jala…kuna alguses näitas Google maps, et see on kohe siinsamas, peale tunni ajast käimist, olid lapsed veidike solvunud aga siis sai meie vaev tasutud – tädi autorendifirmast andis meie tellimusele upgrade’I ehk me saim olulilselt suurem auto kui me tellinud olime….juht, ehk siis mina sellest küll eriti vaimustuses ei olnud, kuid tegelikult sain ka sellega sõidetud.
Cambridge oli väga ilus ja armas, kahjuks olid paljud ülikoolid oma aiad sulgenud ja mõndasid vaatamisväärsusi me kahjuks ei näinud, kuid linnake oli väga armas.







Ning esmaspäeval saabusid viimased Shotimaa ekspeditsiooni osalised – Anneli ja Nora. Käisin neil lennujaamas vastas – see oli üks segane hommik minu jaoks – unustasin hambad pesta, suutsin Cambridge postkaardid posti panna ilma markideta – olin margid küll soetanud kuid miskipärast ei kleepinud ma neid kaartidele peale kohe ja nii need mu rahakotti jäidki. Kaardid aga jõudsid kohale ka ilma markideta. Kogu kambaga suundusime nüüd aga Camdeni turule ja sealt Regent parki roosiaeda. 





Ning seal tuli meil hiilgav idee minna Oxford tänavale shoppama…..no see tegu niitis meid suht jalust – keegi muidugi ühtegi ostu ei sooritanud, ning me tegelikult suundusime suhteliselt kiirelt kodu poole, et seal hoopis veini saatel asju edasi arutada, et mida ja kuidas om Shotimaa ekspeditsioonil täpselt teha…kuid sellest kõigest juba järgmises postituses.

Monday, August 7, 2017

Puhkus

Puhkus algas nagu ikka kojulendudega. Ning stand-by jumal oli ka seekord väga lahke minu vastu ja ma sain mõlemale lennule kohad. Soetasin vajalikud tarvikud - soola shokolaad ja Nerdsi kommid, ning suundusin lennukisse.
Tallinnas maandudes helistas Kris ja teatas, et ma kuhugi ei liiguks vaid ootaks kuni ta tuleb. Julgesin küsida, et kas ma oma kohvri võin võtta ja saabuvate lendude uksest välja astuda, ta õnneks nõustus sellega. Ning seal ta seisis, hirmus rõõmus nägu peas, käes hunnik õhupalle ja silt: ÕDE. Hea, et lennult rohkem õdesid ei tulnud ;)
Suundusime siis aga parkla poole ja selgus, et Kris oli ühe “pisikese” auto rentinud, koos juhiga, kokku ajanud veel paar sugulast - teiste seas mu ema ja Kai ning Lii Raasikult, et mulle vastu tulla ja siis väike linnatuur teha. Mis siis ikka, üllatused on ju väga toredad, asusime koheselt külmas olnud Prosecco pudelite kallale ning suundusime väikese ringiga tuntud mälestusmärgi poole. Õhtune linn oli väga ilus, veelgi ilusam oli tulede mäng autos ;)
Russalka juues tegime ka pilte - kahjuks on need veidike udused, kuid meeleolu on pildile jäädvustatud.

Ning siis kimasime koju, sest hommikuks oli meil maja vaatamine kokku lepitud. Maja meile väga meeldis, kuid asjaajamiseks seekord veel ei läinud. Praeguseks on eluaseme ostu plaan veidike ootel, vaatame mis elu edasi toob.
Ning esimese kodupäeva õhtul käisime Reedaga golfikursusel. Esialgu oli seal väga tore.
Järgmisel päeval haarasime Reedaga lapsed kaasa ja asusime end kultuuriliselt harima. Ning suundusime Teatri-ja Muusikamuuseumisse. See oli üks väga tore koht, paljusid eksponaate sai ise katsuda ja mõnda pilli isegi mängida, lisaks saime teada palju uut informatsiooni.
Ning siis oli aeg jällegi minna golfirajale. Ka seekord oli seal väga tore, väga tuuline kuid väga mõnus ajaveetmine.


Kolmapäeval suundusime Miaga harjutusmatkale, kuna paari päeva pärast ootas meid ees Aegviidu-Oandu matkarada. Harjutamiseks valisin teekonna kodust Rohuneeme tippu. Üllatav oli, et sellel teekonnal leidsime veel Viimsis täitsa tihedaid metsatukke ning paar heinamaad, mis on ilmselgelt kinnisvara-arendajayel kahe silma vahele jäänud. Meie rõõm oli muidugi suur, loodetavasti need metsad ja heinamaad ka sinna alles jäävad. Leidsime isegi iiriseid, mis kraavi pervel kasvasid. Ma ei teagi kas ma olin enne iiriseid eestimaa vabas looduses näinud, nüüd siis on ka see tehtud. Matk sujus väga hästi, Mia küll sai omale väikese villi kanna peale kuid see meid eriti ei heidutanud.



Rohuneeme tipus ootas meid buss, ronisime aga sellele peale ja sõitsime sellega Haabneeme tagasi. Kodus vahetasime riided, võtsime rattad ning suundusime ema Estri juurde tööle, Mia jäi sinna ning mina suundusin Revalistidega kokku saama, külarestorani Roots. Istusin seal tükk aega kuni taipasin, et olin kellaaja segamini ajanud ning tegelikult pidime kokku saama tund aega hiljem. No õnneks olin ma juba kohal ja olin isegi viimase vaba laua saanud, seega nüüd polnud muud teha kui edasi istuda ja oodata. Ning kui õige aeg käes, ilmusid mulle ka kaaslased: Tiina, Kaia ja Reet. Juttu jätkus nagu ikka kauemaks, nalja sai palju ja üldse oli tore õhtu! Söök oli ka hea, teenindus oli veidi imelik ning eriti huvitav oli veini valamine...seda tehti nimelt leti all salaja :) Aga me ei lasknud ennast sellest heidutada.
Neljapäeva hommikul suundusime Miaga veel Viimsi RMK esindusse, et omale matkaraja kaart soetada, siis võtsime oma seljakotid selga ja istusime bussi peale ning suundusime Reeda juurde - lapsed jäid sinna omi asju ajama, meie Reedaga kimasime veel viimasesse golfitundi, ning peale seda veel matkasööke soetama. Golfitund läks minul väga halvasti - ma nagu ei olnudki kitte midagi kuulnud mingitest löökidest, rääkimata sellest, et ma midagi kunagi harjutanud oleksin. Ja kui ma midagi isegi kuulnud olin, siis olid nüüd kõik löögid segamini - jalad olid ühest löögist ja käed miskist teisest spordialast. Ühesõnaga kui ka selle asjaga tahan edasi tegeleda, siis pean veel väga palju harjutama. Ja teate ju isegi mis harjutajatest saab - nendest saavad loomulikult harjutajad ;) Eks vaatab mis sest asjast edasi saab.
Söögiostmine läks meil oluliselt paremini - vaid kibuvitsatee asemel olime suutnud riiulist haarata miski arusaamatu maasika-vaarika tee, mis oli kollase värvusega vedelik... Õnneks oli koostis nii väikeste tähetedega kirjutatud, et ega me väga ei tahtnudki teada millest need kollased maasikad koosnesid.
Ning võidupüha hommikul, suundusime kogu matkaseltskonnaga rongi peale: kõige ees Rhea ja Ruth, siis Nora, Mia ja Anneli, ning siis Reet ja Hera. Osad olid veidi rõõmsamad kui teised, osad olid kohe eriti kurvad ning ehmatanud eesootavatest kilomeetritest. Ruthi algatusek olime muidugi rongijaamas eriti varakult aga see-eest sain ma oma kõik rongidega soetud küsimused küsitud. Peagi tuligi rong ning me suundusime juba üsna rõõmsalt peale. Ning umbes tunnikese pärats olimegi Aegviidus. Seal suundusime alguses muidugi valele poole, nii umbes paari kilomeetrise ringi tegime ikka, alguseks ju hea küll. Kui aga õige teeots käes, siis oli sammumine lihtne. Kohati tuli isegi päike meid vaatama. Ning me kohtasime ka mõnda üksikut vastumatkajat. Aga peamiseks vaatamisväärsuseks oli ikkagi ilus Eestimaa loodus.
Esimese päeva pikkus oli siis 18 kilomeetrit, ehk et Aegviidust Jussi telkimisalale. Me võtsime asja väga rahulikult, 40-50 minutit käimist, 10-15 minutit pausi. Lisaks oli meil pikem lõunapeatus. Kõndimise ajal rääkisid lapsed oma koolilugusid, erinevaid õppeaineid ning mida sel aastal õpitud oli, samuti mängisime erinevaid mänge - inimeste, asjade äraarvamised, sõnamängud erinevates variatsioonides. Ühesõnaga, oli tegemist väga palju ja päris vaikust oli harva. Kuna tegemist oli aga aasta pikima päevaga, siis kohale jõudsime päevavalges. Alustasime lõkke ülesseadmisega, samuti kerkisid telgid, energiat jagus ikka veel kõigil. Kuna oli jaanilaupäev, siis olid meil kaasas ka vorstid, mida nüüd grillisime, soojendasime keedetuid kartuleid, ning tegime ka kurgi-tomati salatit. Suurteke oli isegi kaasa võetud taimne jook - ilma selleta oleksime me vist ka suht külmunud olnud. Sest vaatamata selle kangusest ei hakanud midagi meile pähe, vaid kõik kulus keha soojendamiseks. 



Jaaniõhtu ilm oli eestimaiselt väga jahe. Sellest jahedusest said kõik suured osa alles siis kui magamisega tegelema hakkasime - ohhoo, vaat see oli üks tõsine külm katsumus. Hommikul vahetasime oma erinevaid muljeid sellest huvitavast ööst ning me Miaga otsustasime järgmiseks ööks kolida sooja kokkuhoidmise nimel Anneli ja Noraga ühte telki - neil oli nimelt hoopis neljane telk mitte kolmene nagu nad ise alguses arvasid. Lastel muidugi ei olnud sugugi külm, need magasid kõik suhteliselt rahulikult, ainult täiskasvanud olid need kellel see esimene öö hästi ei õnnestunud. Aga kui hommikul päike hakkas telkidele peale paistma, siis oli juba väga hea silm veidigi looja lasta.
Teine asi miks suured ei saanud magada, oli nimelt miski tohutu discotümakas, mis kuskilt kostus. Tundus nagu oleks terve öö maksimaalselt kaks erinevat laulu esitamisel olnud. Kusjuures, kui hommikul kaarti vaatasime, siis me ei saanud aru kust see tümps kostus kuna ühtegi asukat ega maja kaardi järgi läheduses ei tohtinud olla. Aga tümakas oli aus!
Kuid ei saanud me seal eriti pikalt päikese käes soojeneda, kiirelt puder ning kohv ja telgid-kotid kokku ja teele! Teine päev oli väga lühike, 8 kilomeetrit, Jussi telkimislalt Järvi Pikkjärve juurde vahepeatusega Paukjärve juures. Enne Paukjärve äärde jõudmist, käisime ka vaatetornis, kust avanes suurepärane vaade Kõnnu suursoo peale - see oli üks ilusamaid vaateid terve matka ajal. Paukjärves, Eesti puhtaima veega järves, käisid ka julgemad ujumas - ehk siis Reet, Hera ja Ruth - see käis küll meil väga häälekalt, paar möödujat arvasid, et midagi on juhtunud kuid tegelikult oli lihtsalt jahe ning kui siis hästi kõva häält teha, siis on ju vesi soojem.
Peale karastavat suplust tegime sama järve ääres ka lõunapeatuse, ning supisöömise.



Ning siis suundusime laudteele, et ületada sama Kõnnu suursoo, mida enne vaatetornist uudistasime. Keset seda sood oli samuti vaatetorn, kus pidime vahepeal olema veidike vihmavarjus, sest ilm meie peale enam ei halastanud vaid otsustas veidike meid kasta. Me istusime aga vaatetornis varjus ja mängisime kaarte. Suurem sadu möödas, suundusime edasi, ning meie teekond lõppes sel päeval eriti ootamatult, sest me olime väga kiirelt jõudnud Pikkjärve äärde. 




Seal oli tohutult telkijaid, kuid peale esimest väikest segadust leidsime omale hea koha kuhu oma laager püsti panna. Õnneks jäi vihm järgi ja me saime pea kõik oma toimetamised tehtud kuiva ilmaga. Me Anneliga otsustasime soojema küljealuse kindlustamiseks panna oma telgi alla ema Estri poolt kaasa antud koormakile. Nii me tegimegi.
Õhtusöögiks oli seekord makaronid sealihakonserviga - see ei olnud just eriline hitt laste seas. Kuid söönuks said kõik - kes sõi kurgikoori, kes kurke, kes konservi, kes makarone...lambad söönud, hundid terved!
Siis suundusid lapsed meie telki kaarte mängima, ning koos nendega kolis meie telki miski parv pisikesi putukaid. Kuna uuesti hakkas vihma sadama, siis putukaid tuli muudkui juurde, ju nad tahtsid ka vihma eest varju saada. Siis sahmis sahmimise maailmameister Ruth veidike telgis ning peagi oligi aeg magamisega tegelema hakata. Heitsime siis rõõmsalt oma uue telgiperega pikali ja hakkasime uudistama, et kas meie telk hakkab läbi laskma või mitte. Miskil hetkel arvasime Anneliga, et nüüd on aeg see koormakile ikka hoopis vihma eest varjuks panna telgi peale. Jalatsid jalga, ning mõeldud tehtud. Lapsi me ei tahtnud eriti välja ajada, suunasime nad alguses ühte telgi otsa tõmbasime sealt koormakile alt ära, siis suunasime lapsed teisele poole ja saime ka sealt teise koormakile poole kätte. Lapsed kommenteerisid, et tehke veel, et see oli nagu karussell. Reet teises telgis küsis, et millega me tegeleme, või, et kas keegi on veel meie telkimisplatsile tulnud. Kiirelt kinnitasime oma telgi ja laste alt kätte saadud koormakile telgi peale vihma katteks ja suundusime tagasi magama. Ning poole tunni pärast hakkas kõrval telkimisplatsil disco! Õnneks seekord oli see nii lähedal, et me ei lasknud ennast sellest häirida vaid magasime :)
Hommikuks oli vihm järgi, ning kohati piilus isegi päike pilve vahelt. Panime aga kõik omad kuivamist vajavad asjad laiali, et need enne kotti pakkimist veidike kuivemaks saaksid. Enamus neist isegi kuivasid ära. Hommikusöögiks oli juba tuttav puder, kohv ja võiku ;) Väike pesu, kuivanud asjad kokku ja asusime jällegi teele. Peale väga lühikest käimist tuli meie teele aga huvitav takistus. Nimelt oli matkaraja tee äärsel teabetahvlil kiri, et matkarada on muudetud kuna uus maaomanik, kelle maade äärest rada enne mööda läks ei ole nõus, et matkarada sealt läheb. Seega on matkalised nüüd suunatud teisele teele, väikese ringiga ning see tee kulgeb umbes 3 kilomeetri jagu Tallinn-Narva maantee ääres! Jah, te saite õigesti aru - meie kodumaal on selliseid maaomanikke, kes ei luba matkajatel jalutada üle nende maast vaid saadavad matkajad kiirtee äärde! No võtsime siis aga suuna kiirtee äärde. Tee kiirteeni oli väga ilus, suur kõrge männik, päike paistis ning sõnamängud veeresid meie vahel. Ühel hetkel nägime kellegi talumaja, ning meie seas tekkis vaikus ning kõik jälgisid seda maja. Me olime teel olnud 2 päeva ja see maja oli esimene märk tsivilisatsioonist ja miskist elust meie ümber. Me olime küll metsavahel näinud inimesi ja isegi autosid aga jälge elamisest meie teel, me veel kohanud ei olnud. Ja nii me seda siis suu lahti uudistasime. Peagi ilmus meie kohale pilveke ning tuli üsnagi värskendav vihmasadu, me pugesime ühe suure puu alla peitu. Ning jälgisime eemalt kitse, kes üle põllu metsa poole vihma eest peitu jooksis. Natuke ootamist, ning vihma suundus edasi ja nii ka meie. Ja nüüd saabus selle matka kõige raskem osa - matkamine kiirtee ääres. Võtsime kõik omad lapsed käekõrvale ja suundusime nii kiire sammuga kui jaksasime. Õnneks oli teeäär suhteliselt lai, keegi autojuhtidest ei piibutanud, välja arvatud üks mootorrattur - see oli üsna ehmatav kuid me loodame, et see oli tal lihtsalt kaastunde piip :)
Suure tee äärest metsa vahele tagasi saades, eemaldusime mõnuga uuesti vaikusesse ning üsna pea tegime lõuna pausi. Lapsed olid sellest kiiretee kogemusest nii ehmunud, et lubasid uurida välja selle hullu maaomaniku ning talle kurja kirja kirjutada...et kuidas ikka nii hull saab keegi olla! Supp söödud, kimasime edasi Viru raba poole. Juba enne laudteeni jõudmist kohtasime suurt punti jaapanlasi, tulid teised rabast. Nii tore, tegelikult, et Eestit külastavad turistid satuvad vanalinnast kaugemale ja veidikenegi tutvuvad meie ilusa loodusega. Lisaks jaapanlastele, oli rabas ka suurel hulgal kohalikke jalutajaid. Seega me läbisime laudtee suhteliselt kiirelt, ning tegime väikese patsitegemise peatuse hoopis turbavõtu koha juures, mis oli laudteest veidi eemal.  Patsid peas, oli meil veel väike ots laudteed ja siis mõned kilomeetrid veel ja me olimegi oma selle õhtuses kodus, Kalmeoja telkimisplatsil. Meiega koos elas seal üks pardipere, kes nii kord tunnis läbisid miski teatud teekonna, ning iga korraga tiigist välja tulles uudistasid nad meie telke aina lähemalt. Arvasime, et hommikuks on nad juba koos meiega telki kolinud aga nii julgeks nad ei läinud. Telkimiskohas oli ka laavu, ehk siis selline puumajake, lapsed kolisid sinna kohe sisse ja tegid omale sinna kodu ning keeldusid sealt välja kolimast. Algul mängisid nad seal kaarte, siis me katsime sinna ka õhtusöögi laua, siis vaatasime tuld ning taevast sealt, ja lõpuks kolisid lapsed kõik sinna magama. Suured tüdrukud, ehk siis need kel vanust rohkem kui 18, kolisid siis ühte telki, et soojem oleks.




Hommikul saime pudru söödud, ning siis hakkas vihma ladistama. Ootasime siis oma laavus, et see mööduks, ning siis asusime teele. Olid jäänud veel viimased 13 (osadel andmetel 15) kilomeetrit. Mets meie ümber oli aga minu vaieldamatu lemmik, ilusad kõrged männid, nähtavust kilomeetri jagu, erinevates värvides samblikud, puude kohalt paistmas sinine taevas - no mis Sa hing veel tahta oskad.


Teekond käis puude vahel ja ümber, veidi üles mäkke siis jälle alla orgu. Kuskil me pidasime ka lõunapausi aga mul isegi ei meenu enam, et kus - mets meie ümber oli lihtsalt nii ilus, et kõik muu kahvatus selle kõrval. Lapsed leidsid miskil karjamaal ilusad noored veised, keda nad uudistama läksid, veised olid neist sama palju huvitatud.





Ja niimoodi rõõmsalt sammudes, jõudsimegi ootamatult oma ööbimispaika - Kõrgekalda Puhkemajja. Seal oli meil telekas ja saun ja elekter ja veega tualett.
Ühtlasi tähendas see, et laste matk sai läbi, nende finishihetked on jäädvustatud siin:


Peale veidikest ootamist saabus meile külla Külli, kes tõi ka väikese külakosti - mullidega jooke, ning tordi, samuti meie poolt valmis ostetud õhtusöögi kraami. Hakkasime siis saunatama, mullidega jooke tarbima, ning õhtusööki valmistama/tarbima. Meeleolu oli väga ülev, nii et suht raske oli magama jäämisega. Kuid kuna hommik oli varajane, siis olime sunnitud siiski silmad ja suud kinni panema, ning hakkama unenägudega tegelema.


Hommikul saatsime lapsed ja Külli koos enamuste oma asjadega pealinna poole, ja ise hakkasime astuma Oandu suunas - minna oli 26 kilomeetrit, kuid terve päev oli aega :)
Ilm oli veidi tuuline, kuid vihma ei sadanud, sooja oli parasjagu. Suurepärane matkailm!
Meie rada algas Loobu jõe kaldal, vaated olid väga ilusad!




Siis võtsime mõned sirged sihid, keerutasime veidike erinevate vaatamisväärsuste vahel - uudistasime úlivanu kivikalmeid, vaatasime eriti kõverdunud kadakat, uudistasime väga mahajäetud majavaldusi kuni jõudsime Võhma külla, kus asus pood. Lahke peremees valmistas meile seal kohvi, mugisime mõned pagaritooted, ning jäätised, soetasime omale kaasa paar õlut ja meie teekond võis jätkuda. Me olime muidugi nii erutatud sellest poekogemusest, et pistsime punuma vales suunas, tohutu tuul tegi teekonna veelgi keerulisemaks. Kui me oma veast aru saime, siis pöörasime ümber ja saime veelkord Võhma küla uudistada. Selle küla ajalugu oli muidugi seda väärt, tänapäevaks ei olnud sellest lihtsalt suurt midagi järgi jäänud.





Nüüd kulges meie tee rohkem külade kõrval ja vahel, enamustes neist ei kohanud me küll ühtegi elavat hinge, ühes kohas oli veidi eemal traktor mis tööd tegi, ehk siis oli seal ka roolis keegi inimene.


Õllepeatuse tegime Kuueristi puhkekohas, et uudistada millises suunas edasi minna :) Sest nagu nimi ütleb on see puhkekoht kuue teeotsa ristis.
Tegelikult oli meil muidugi valida vaid üks tee ja see oli edasi Võsu ja siis Oandu suunas. Ning ümbrus oli endiselt väga ilus, kõrged männid, sinine taevas, sammal ja ning ilus, puhas kaugele vaade. Väga minu mets!
Viimasel 5 kilomeetril kohtasime jalgratastel perekonda, kus pereisa,  aadates meid, ei pidanud paljuks lohutada, et enam ei ole kaua jäänud :) Noogutasime aga rõõmsalt, et teame teame....
Ja see lõpp lähenes muidugi kiirelt, ootamatult oligi Oandu ja sealt siis leidsime looduskeskuse, mis küll selleks kellaajaks oli suletud, kuid saime õues istuda pikniku laua taha ja avasime oma finishiõlled. Ning ootasime oma järgmist päästeinglit, Kai’d. Kaiga tahtsime saada Raasikule, et siis rongiga sealt Tallinna tulla, vahepeal plaan muutus, ning tahtsime hoopis Kuusallu saada.....kuid siis kui Kai kohale teatas ta, et viib meid ikka Tallinna ära, et kuidas ta meid enam kuskile küla peale jätab! Ja nii me siis Oandust soojas autos, Prosecco juues ja shokolaadi süües koju saimegi :)
Väga tore matk oli, kes ei ole veel sellest Eestimaa matkateest osa saanud, soovitanud soojalt kasvõi mõni lõik läbida, sest Eestimaa on väga ilus ja matkata on mõnus :)

Järgmine päev algas autoostu plaaga, paar kuulutust vaatasime üle ja siis valisime osad helistamiseks, ning ühe sellise, mis tundus meile sobivat. Leppisime müüjaga kokkusaamise kokku, kimasime kohale 3 naiskat, 3 väiksemat tüdrukut ja üks koer, ning ronisime kõik sellesse väiksesse Minisse proovisõitu tegema ja siis otsustasime selle ilusa auto omale soetada :) Nii et ma olen nüüd jällegi ratastega.

Õhtul tegime kiired autoliigud, Muhu leiva, arbuusi ja murelitega, mitte juhtivatele töötajatele pakuti ka kraadidega jooke.
Neljapäeval käisime autoga rannas - tuketan meelde, et elame rannast nii 600 meetri kaugusel....aga kui sai ostetud uus auto, siis pidi ju sellega randa minema, sest muidu ei oleks tema ju oma koduümbrust näinud :)
Õhtul kimasime aga restorani Ruhe - ohh, kui tore koht see oli! Ja mis peamine, teenindajad muudkui naeratasid!! Toidud olid väga head, vaade super! Kes veel käinud ei ole, kohe sinnapoole teele!


Edasistel päevadel olid mul erinevad käigud: hambaarst, juuksur, tantsupidu, Trad Attacki kontsert, ...
Hambaarsti juures selgus, et olen simulant, sest see hammas, mis mulle midagi tunda annab, on täiesti terve ning ka teistel hammastel ei ole midagi viga.
Tanstupidu oli väga tore, veidike külm oli, aga emotsioone jagus ka kehasoojuse tekitamiseks. Tantsupeoly jookisme Trad Attcki kontserdile, mis oli samuti väga mõnus - minu jaoks esimest korda neid kuulda, isegi plaadi pealt ei ole kuulnud :) Aga nad olid väga toredad ja ilmselgelt nautisid seda mida teevad ja see on minu jaoks juba plusspunkte väärt!
Sealt kontserdilt suundusime baari nimega Tops - ka see oli külastamist väärt. Teekond sinna oli minu jaoks lihtsalt üks kannatuste rada, kuna mul oli väga suur pissihäda....Aga ma jõudsin kuivana kohale :)
Laupäeval oli aga suur tähtis riigipüha, ema Estri sünnipäev nimelt. Minul aga oli suhteliselt paha olla. Lebasin siis diivanil ja jälgisin põnevusega kuidas Kris ja ema muudkui askeldasid. Samas, ega meie kööki ei oleks enam kolmas askeldaja mahtunud, ja seega ei lasknud ma ennat eriliselt häirida oma laisk-haigusest. Tegelikult oli mul tõesti enesetunne väga kehv. Seda tõestab ka see, et ma õhtul kell 8 magama läksin. Aga sünnipäev oli väga tore, Krisiga me korjasime emale hunniku põllulilli, nendelt Viimsis veel säilinud heinamaadelt, Kris küll tahtis konna ka metsa vahelt kaasa tuua...aga õnneks sai konn enne plehku pista.
Ning külalisi kogunes omajagu, nii et väga lõbus oli!
Pühapäeval oli aga laulupidu, rongkäigule me ei jõudnud, kui nägime Mia ja Cara Mi telekast ära, ning siis suundusime Lauluväljakule paremaid kohti hõivama. Laulupidu oli muidugi väga tore. Mul on nii hea meel, et ma olen sündinud eestlasena ja saan sellest traditsioonist osa - sest välismaalasele seda laulupeo asja seletada on ikka väga keeruline. Meie juures käiisd korda-mööda kõik meie tublid laululapsed: Mia, Cara Mi ja Hera, siis nad käisid jälle laulmas ja siis tulid jällegi meie juurde.





Peale peo lõppu, läksime Tommi grilli väikesele einele ja siis veel Reeda juurde lõpuõhtut pidama, sest Reet kimas järgmisel päeval Rakverre, Rhea olid seal võistlused. Ette ruttavalt ütlen, et need olid tal väga edukad, hõbemedaliga tuli ta sealt igal juhul koju.
Mina ise sain aga uue nädala algul kokku Itikuga, nii tore, nii tore! Tema on küll üks suur päike siin ilmas!! Ja mul on nii hea meel, et meie armastatud rahvuslik lennufirma meid omal ajal kokku viis. Juttu jätkus muidugi kauemaks, kuid ühel hetkel pidime siiski lahku minema ja omi asju edasi ajama. Teisipäeval viisin aga kogu oma pere Viru rabasse, ning käisiem Krisiga ka laukas ujumas. Veest välja saanud, nägime metsas karupoeg jooksmas. See oli nii ilus vaatepilt, et me tõesti suu lahti vaatasime ja alles pärast tabasime end mõttelt, et oelks pidanud pilti tegema....aga meil on sellest nüüd mälupildid. Peale karu nägemist tegime Kalmeoja lõkkekohas väikese lõkke ning jutustasime niisama, meiega ühines ka Krisi sõbranna Ketu. Ja nagu ikka oli igavesti tore õhtu.




Järgmisel päeval ootas mind autohooldus, kus selgus, et nii heas korras autot polnud teeninduses ammu nähtud :) Nii et ainult rõõm meie pisikesest muksust!
Siis käisime lastega kinos, Mina Supervaras 3, lastele meeldis väga, meie Krisiga olime veidi tagasihoidlikumad oma hinnangutega. Ja nii see puhkus lõpule veeres. Järgmisel päeval ootas mind juba lennud Londonisse, mis möödusid suurepäraselt. Ning isegi mu kohver saabus seekord koos minuga.